Imelikul kombel on kõik jälle nii halvaks läinud. Jaanuar lõppes ja kõik varises kokku. Kaks väga tähtsat inimest minu jaoks läksid lahku ja ma pidin sellest vaikima, mis oli kohutav. Olen läinud oma parima sõbrannaga korduvalt riidu, me oleme küll ära leppinud, aga mul on tunne, et ta lihtsalt ei mõista, kui väga ma temast hoolin ja tahan, et ta saaks Minust ka aru. Ma muretsen ta pärast ja tema võtab seda valesti. Mul varastati mobiil ära, mis viis mu lõpuks endast nii välja, et ma lihtsalt ei tahtnud...ei tahtnud midagi teha peale selle, et voodis pikali olla ja mitte kunagi sealt välja ronida.
Viimased kaks nädalat olid toredad, ma olin õnnelik, kõik tundus korras olevat, ainult kool on koht, kuhu ma minna ei taha. Järsku läks kõik jälle nässu. Ma tunnen ennast kohutavalt ja hädisena. Kui midagi ka on hea, siis see ei püsi nii, vaid muutub rõveduseks.
Laupäeval vastasin küsimustele, mis läheb aastaraamatusse ja ma mõistsin, kui vähe ma tegelikult inimestest tean, kui vähe ma pööran tähelepanu üksikasjadele. Küsimusele: mis on parim mälestus seoses selle inimesega, siis paljude puhul oli raske välja tuua mõni kindel mälestus, sest kõik need aastad, mida ma neid tean ongi olnud üks suur vapustav mälestus. Kuigi on olnud igasuguseid tobedusi ja arusaamatusi, on nad ikkagi parimad, sest ilma nende mälestusteta, ilma nende inimesteta poleks ma see inimene, kes ma olen praegu. Isegi kui see "praegu" mis mul on, on kohutav ja ma tunnen ennast meeletult üksikuna.
Üritan iga päev teha head nägu ja naeratada, aga for fuck sake, see on nii raskeks jälle muutunud ja ma lihtsalt tahan, et inimesed saaksid aru, et asjad mida ma ütlen või teen ei pruugi olla tõsi.
Ma kardan oma tuleviku pärast nii väga, võimalik, et just selle pärast ma olengi jälle nii kurb, sest ma ei tea, mida ma teen aasta pärast või isegi viie kuu pärast. It's scary!
